Minu und ei segata!!!

Ma olen inimene kes jääb üldiselt varakult magama, noo kuidas uni on. Aga kui ma magama jäään tõesti anun täielikku vaikust ja mitte mingisugust segamist.

Aastaid ei lasta mul normaalselt magada ja nüüd kui need minu une patulised on ka üldse teises riigis, siis oleks see justkui mingi suguvõsa viga mul mitte magada lasta.

Mind ei sega kui hommikuti vara üleval oldakse, aga see et magama jääda ja magada ei lasta ületab igasugused piirid.

Ma lähen endast lihtsalt nii välja, et ma ei pruugigi enamust ajast enam mäletada, et olen riidlemas käinud või midagi.

No üldiselt hoian end vaos, aga kui see kestab ja kestab. Siis tuleb jälle too , mõte, et terve elu aint hoia end vaos ja ära lase häirida ole edasi. no no shit. ma olen ka inimene.

Seega ära vaata mind selliste kurbade silmadga, nagu olen mina see suur patuinimene, kui sa tuled ööse kes teab mis kell iga liigutusega igasugused paugud järgi. Ma lihtsalt ei pruugi enam kõike välja kannnatada ja end of story.


Ja miks pean ma ennast nüüd topelt halvasti tundma?

Eks jh tore on olla. vähe sellest, er inimesed keda kalliks pean naguniii talluvad mu südamel löövad nad ka suuri hoope mu hingele.

öösel magada ei saa, silmad pärani, pea mõtteid täis..aga näed tööle saan ka kuidagi mindud.. suht kottpimedas ka koeraga käidud.. ma imestan, et silmad lahti pysuvad..

kõik niii üksildane ja jahe... kõik hoolivad aint iseendast...

Kristiina M's Photo on Lockerz

Kristiina M's Photo on Lockerz

neljapäev 4.aug.11

Eks jah tavaline imelik päev mul nagu alati...

Ema soomest helistab ja teavitab mind selles, et sots töötaja oli talle helistanud, et mu vanaisa on meie seast lahkunud...

Tõesti ei oska kohe kuidagi reageerida. hinges on piin, süümd, kahju, kurbus, segadus, masendus...

Tal oli vast piin need viimased aastad olla, loodan südamest, et su kallis hing saab rahus lõpuks puhata ning näed ka mu kallist vanaema.

Kõik on lihtsalt üleliia shokeeriv. Kui ma oma kallile vanaemale ja tema viimasele päevale mõtlen, tulevad mul pisarad silma ja mull meenub, kuidas ma ei olnud tal kaks nädalat ennem külas käinud. kuigi ta oli mulle niiii ligidal, ma niii vihkan ennast selle pärast , ma lihtsalt ei suuda. Ta mulle niii kallis, ainuke ja asendamatu.

Minus valitseb tühjus... lihtaslt tühi auk. .. tahaks nii palju parandada.. tahaks rohkem head meelt neile tuua.!!

AgA õelus nagu ma olen..

ja nüüd siis lahkus ka vanaisa...

Mälestused jooksevad silme eest läbi..

Ma ei oska midagi öelda... ma olen rabatud, aga loodan, et tõesti nende hinged saavad vabaks ja nad puhkavad rahus.