Ema soomest helistab ja teavitab mind selles, et sots töötaja oli talle helistanud, et mu vanaisa on meie seast lahkunud...
Tõesti ei oska kohe kuidagi reageerida. hinges on piin, süümd, kahju, kurbus, segadus, masendus...
Tal oli vast piin need viimased aastad olla, loodan südamest, et su kallis hing saab rahus lõpuks puhata ning näed ka mu kallist vanaema.
Kõik on lihtsalt üleliia shokeeriv. Kui ma oma kallile vanaemale ja tema viimasele päevale mõtlen, tulevad mul pisarad silma ja mull meenub, kuidas ma ei olnud tal kaks nädalat ennem külas käinud. kuigi ta oli mulle niiii ligidal, ma niii vihkan ennast selle pärast , ma lihtsalt ei suuda. Ta mulle niii kallis, ainuke ja asendamatu.
Minus valitseb tühjus... lihtaslt tühi auk. .. tahaks nii palju parandada.. tahaks rohkem head meelt neile tuua.!!
AgA õelus nagu ma olen..
ja nüüd siis lahkus ka vanaisa...
Mälestused jooksevad silme eest läbi..
Ma ei oska midagi öelda... ma olen rabatud, aga loodan, et tõesti nende hinged saavad vabaks ja nad puhkavad rahus.
